Kuulasin hiljuti UC Berkeley neuroteaduste professorit Matthew Walkerit, kes selgitas, kuidas meie geneetiline taust määrab ära, kas me oleme varased tõusjad (lõoke) või hilised (öökullid). Ta tõstatas huvitava küsimuse, et miks on evolutsiooniliselt välja kujunenud, et kuni kolmandik meist on hilised, kolmandik varased ja kolmandik kuskil vahepeal? Ja ise ka vastas, et põhjus on grupi julgeolek. Kui küttide/korilaste seltskond oleksid kõik korraga magama läinud, oleksid nad olnud ligi 8 tundi valveta. Ilmselt on aga sootuks edukam seltskond, kus osad lähevadki varem magama ja tõusevad varem, teised aga hiljem. Nii väheneb “laagri” valveta jätmise aeg 4 tunnini ja suurendab kogu seltskonna ellujäämisvõimalusi.
Mis meil siis sellest, võiks küsida? Mure nimelt selles, et meie ühiskond ei tööta vastavalt kellegi sisemisele kellale. Enamus meist läheb tööle ühel ja samal ajal, sööb samal ajal ja läheb sarnasel ajal ka magama. Mis omakorda tähendab, et paljud meist ei tööta oma optimaalsel tasemel. Öökulli võime hommikul kell 9 olulisi otsuseid vastu võtta, on oluliselt kehvem kui lõokesel. Öövalves töötaval hommikuinimesest meditsiinispetsialistele võib hiline ülevalolek aga põhjustada suisa erinevaid haiguseid. Ühtne hommikune algus on olnud olulisem agraar- või tööstusühiskonnas, aga üha rohkem oma ajudega tööd tegevad spetsialistid ei peaks tegelikult tavapärase 8-17 päevaga üldse arvestama. Inimeste produktiivsus ja tervis oleksid oluliselt paremad, kui kõik saaksid tegutseda vastavalt oma sisemisele kellale. Kindlasti suudaksime grupina jagada tootliku aja suuremale osale päevast kui praegu. Võib-olla on praegusest koroonaviirusest tingitud kontoriväline töötamine üks võimalusi oma tööaja õigemaks planeerimiseks? Igatahes on hetkel kahjuks või õnneks rohkelt võimalusi selle järeleproovimiseks. Kas sina oled õhtu- või hommikuinimene?
