5-päevane töönädal on kõigest 100-aastane “leiutis”. Enne seda pidime enda äraelatamiseks rabelema 11-14 tundi ööpäevas. Viimasel ajal on üha rohkem juttu 35-tunnisest töönädalast (Prantsusmaal alates 2000. aastast) või isegi 4-päevasest (Briti ametühingute kongressi juht Frances O’Grady initsiatiiv). Kui palju aga meie töö üldse võiks efektiivsemaks minna?
Kui jätta ära sisutud koosolekud, avatud töökohast tulenevad ajaraiskajad, infopuudus ja -üleküllus, kui parandada logistikat ja tõsta isiklikku efektiivsust, siis tundub, et 2-3 tundi päevas peaksime saama ikka aega kokku hoida. See tähendaks tõesti 3-4-päevast töönädalat. Seega… võimalik?! Teisalt on tänu igal hetkel ligipääsetavatele e-kirjadele ja sülearvutitele liikunud suur osa tööst ametlikust tööpäevast väljapoole. Paljud meist avavad õhtul läpaka, et “igaks juhuks” kiired e-kirjad üle vaadata, või töötada mõne ametliku dokumendi kallal. Üks osa on selles FOME (Fear Of Missing Out) fenomenil, kuid teine huvitav põhjus on töökeskkond. Kuna kontoris on teatud rahulikku mõttetegevust nõudvat tööd tänu katkestustele suhteliselt ebamugav teha, siis paljud meist on nõus oma isiklikku aega kulutama selleks, et ülesanded saaksid väga hästi tehtud. Seetõttu pole ka teada, et kui me ametlikult liiguksime 4-päevase töönädala suunas, kui palju tööd tehakse ära kolme “puhkepäeva” jooksul.
Ometi, me peame oleme optimistlikud. Järjest tõhusamate töövahendite ja suureneva töötaja lisaväärtuse tõttu me PEAME olema suutelised tegena sama töö ära väiksema ajaga. Ja nüüd on meie enda otsus, mida teha vabanenud tundidega – kas veeta aega selleks, mida me kogu aeg oleme tahtnud teha (ja pole mahti saanud) või täita seda uute tööülesannetega, et maksimeerida enda töötasu või vajalikkust ühiskonnale?!
Lisalugemist:
https://www.economist.com/the-economist-explains/2018/09/21/why-the-weekend-isnt-longer
